... The sess is over,lets deal with the stress and remove the dress...

Selline lause sobib praeguse hetke juurde paremini, kui kohvi teisipäeva varahommikutel.Ning see viimane sobib jällegi sel hetkel paremini, kui miski muu. Igatahes on mul see esimene semster nüüd ühele poole saadud ja on umbes ligikaudu, enamvähem kuu aega puhkust, et alustada uue tralliga.
Oeh, ning kas sa ka tead, et ma kohe üldse ei taha ju alustada seda uut semestrit, nagu et kohe tõesti ei taha alustada, või tegelt iegi et nagu tahaks, ning see oleks isegi üsna fun ja kõike, aga ma ei taha seda teha just hetkel ja kindlasti mitte siin. Ning kõike muud ka ja pealegi olen ma nii maru väsinud juba vingumast selle peale, sest mis mul siis üle jääb, kuna keegi ei suuda ju ometi mõtelda muu peale, kui iseenda heaolule ja suurest kadedusest ei suuda ka keegi ju ometi lahti saada. See ajab kergelt s***a keema, aga samas- What the fuck can I do about it? Kinda mitte midagi or nii ju...
Oeh..Täna peaks siis lõpuks ometi kokku saama Gerdiga, täna peaks minema poodi, kuna söök on otsas, aga raha on ka otsas, ning täna peaks veel minema läbi Kati töö paigast, kuigi ma isegi ei tea, kas ta tööl on, aga arvatavasti on, nagu ma oeln arusaanud, ta on seal üsna koguaeg ju...

Mis siis veel. Ega nüüd ommikul nagu muud ei oskagi kirja panna, pole ju jõudnud midagi veel teha, ning kõik mu mõtted said eelmisse blogisse nii julmalt ära surutud, et lausa hirm hakkas, kui palju võib mõnel üldse mõtteid pähe mahtuda...

Oeh, aga ootame siis õhtuni ja vaatame, mis siis välja on tulnud...

Nägudemiseni...